On veebruar 2012...

Olen veidi unarusse jätnud kõiki neid, kes mu blogi suure huviga jälgivad (neid ei olegi). Ootamatult on üle poole aasta möödunud minu eelnevast postitusest. Ju siis ei olnud midagi põnevat (tegelikult on juhtunud väga palju). Lõpuks jõudis talv ka meieni ja tundub, et eestlased olid juba ära unustanud, kus nad maailmas paiknevad ning kuidas külmaga hakkama saada. Vaatan seda kasvõi enda pealt. Nii kui külmaks läks, on kohe jama majas. Inimesed jooksevad ringi nagu lambad, kes on tundmatule karjamaale aetud. Autod ei käivitu, riideid ei ole, meedia soovitab mitte välja minna. Kuhu on kadunud meie juured ja see veri, mis kannatab ka -40 C? 20 aastat tagasi inimesed naersid hommikul, kui ärkasid ning avastasid, et temperatuur väljas on -35 ja toas vaevalt 15. Läksid maja ette, panid mosse või žiguli paugust käima ning sõitsid rahulikult kolhoosi (kus oli ka väga, väga külm) lehmi lüpsma ning õhtul koju jõudes raputati härmatis maha ning hakati koduseid toimetusi tegema. Momendil, mil igal matsil on isesugu auto ja kõigil puutetundlikud telefonid on asjad hoopistükis teisiti. Autode elektroonika ei tööta, akud on tühjad, inimesed jäävad tööle hiljaks, lapsed ei jõua kooli või keelduvad üldse voodist välja tulema, sest juba -20 on tohutu külmapüha, rääkimata sellest, et need nutimuti telefonid, mida peaks näpuga suunama ei reageeri teie pooleldi külmunud ja väga rabedaks muutunud näpule, mis tähendab seda, et kui te peaksite kuhugi külma kätte jääma, siis te lihtsalt sureksite, sest te ei suuda endale abi kutsuda, põhjuseks telefoniekraani mitteeristumine teie näpu ja kivi vahel. Üpris narr viis suremiseks või mis? Väike soovitus: karupüksid, läki-läki ja plasku viinaga jope taskus aitab õigel eestlases need väikesed miinuskraadid väga kergelt üle elada.