Pulmad...

Tere taas!
Jälle on aastake mööda vuhisenud ja selle ajaga on palju muutunud. Mitte küll väga palju, sest lapsi mul veel pole (kuigi mõte sellest tundub tore) ja naist pole ka võtnud, kuid see kõik võib lähiaastatel muutuda. Olen viimasel ajal palju mõtelnud ja ka sõpradega arutanud pulmadest ja lastest. Mehed on tegelikult üsna sarnased naistega, sest kui kamp mehi kokku saab, (kes on head sõbrad) siis on ikka teemaks naised, lapsed, pulmad, töö, raha, tänaval mööda kõndinud kaunitar ja karjääriküsimused. Ja muidugi seks. Seks on ka tähtis, kui teemaks tulevad lapsed, sest kuidas need lapsed siis ikka tulevad?! Igatahes pulmad. Miks ma üldse mõtlen sellele ja tõstatan teemat? Sest on keegi, kellega koos olles tuleb jube tahtmine pulmi korraldama hakata. Imelik. Väga imelik. Samas täiesti normaalne. Aga läheks korra ajas 22 aastat tagasi. Aeg, mil Eesti sai iseseisvaks. Noored olid õnnelikud ja hakkamist täis. Ja seal olidki minu ealiste noorte vanemad, kes hakkasid lapsi tegema. Beebi Kabuum! Enamus olid 19-21 aastased noored, kes jäid rasedaks ja hakkasid ilusat pere elu elama. Minu isal jäi kõrgkool lõpetamata ja tuli tööle minna, sest õde hakkas sündima ja pere oli vaja ära toita. Aus mees nagu mu isa on, võttis loomulikult mu ema endale naiseks. Ilus paar. Pooleteise aasta pärast tulin mina. Lahe. Vanemad said meiega väga hästi hakkama, kuigi olid sama noored, kui mina praegu. Ma arvan, et mina oleksin väga hea isa. Aga tänapäeval käivad asjad teisiti. Tahetakse karjääri teha. Oodatakse pulmade ja lastega kahekümnendate lõpuni, kui on juba kindel sissetulek ja piisavalt tööd tehtud, et hea emapalk saada. Mida sa ootad?! Pulmad on ikka sigakallid! Ulme kallid, kui suuri pulmi korraldada. Ja mina olen üks nendest, kes tahab suuri pulmi! Kus ma võtan selle raha? Isegi siis, kui ma olen 30 ja teen head karjääri, isegi siis tuleb kõvasti säästa, et korralikku 3 päevast pulma teha. Nii et vahet ei ole, kas ma olen 21 ja rahata või 30 ja natuke rohkem rahaga, jama on ikkagi. Sellepärast arvangi, et ei maksa ootama jääda mingisuguseid tähiseid või eesmärke. Tuleb teha laps siis, kui tunned, et tahad last ja see inimene, kellega sa hakkad last saama, on õige vanem sinu lapsele ning pulmad teha siis, kui tunned, et enam ei suuda ikka üldse olla, ilma, et sinu kaasal oleks sinu perekonnanimi. Kurba statistikat ka. Olen oma lühikese ja noore elu jooksul käinud 3 matusel, kaevanud ühe haua ja olnud 1 pulmas, millest ma ei mäleta midagi, sest ma olin nii väike. Loo moraal: Tahaks PULMA!!

On veebruar 2012...

Olen veidi unarusse jätnud kõiki neid, kes mu blogi suure huviga jälgivad (neid ei olegi). Ootamatult on üle poole aasta möödunud minu eelnevast postitusest. Ju siis ei olnud midagi põnevat (tegelikult on juhtunud väga palju). Lõpuks jõudis talv ka meieni ja tundub, et eestlased olid juba ära unustanud, kus nad maailmas paiknevad ning kuidas külmaga hakkama saada. Vaatan seda kasvõi enda pealt. Nii kui külmaks läks, on kohe jama majas. Inimesed jooksevad ringi nagu lambad, kes on tundmatule karjamaale aetud. Autod ei käivitu, riideid ei ole, meedia soovitab mitte välja minna. Kuhu on kadunud meie juured ja see veri, mis kannatab ka -40 C? 20 aastat tagasi inimesed naersid hommikul, kui ärkasid ning avastasid, et temperatuur väljas on -35 ja toas vaevalt 15. Läksid maja ette, panid mosse või žiguli paugust käima ning sõitsid rahulikult kolhoosi (kus oli ka väga, väga külm) lehmi lüpsma ning õhtul koju jõudes raputati härmatis maha ning hakati koduseid toimetusi tegema. Momendil, mil igal matsil on isesugu auto ja kõigil puutetundlikud telefonid on asjad hoopistükis teisiti. Autode elektroonika ei tööta, akud on tühjad, inimesed jäävad tööle hiljaks, lapsed ei jõua kooli või keelduvad üldse voodist välja tulema, sest juba -20 on tohutu külmapüha, rääkimata sellest, et need nutimuti telefonid, mida peaks näpuga suunama ei reageeri teie pooleldi külmunud ja väga rabedaks muutunud näpule, mis tähendab seda, et kui te peaksite kuhugi külma kätte jääma, siis te lihtsalt sureksite, sest te ei suuda endale abi kutsuda, põhjuseks telefoniekraani mitteeristumine teie näpu ja kivi vahel. Üpris narr viis suremiseks või mis? Väike soovitus: karupüksid, läki-läki ja plasku viinaga jope taskus aitab õigel eestlases need väikesed miinuskraadid väga kergelt üle elada.

Kõik see juhtub siis, kui sa seda kõige vähem oskad oodata. Ma räägin suhetest ja sellest, kuidas selle olulise inimesega tutvud. See on müstika, kuidas miski nagu suunaks sind, et sa kohtuksid teatud isikuga. Sa teed selliseid asju, mida sa muidu kunagi ei teeks ja selle tagajärjel sa tutvud inimesega, kellega sa tulevikus jagad iga oma mõtet ja tunnet. See on imeline tunne, kui sul on keegi, keda kaisus hoida, keda suudelda ja hellitada, kellega koos lollusi teha ja üksteist täiendada.

Eesti on minu kodu!

Jõudsin äsja Tšehhist kooride festivalilt. Olen Tšehhis käinud umbes neli korda ja see riik on minu jaoks väga sümpaatne. Praha on tohutult ilus linn, kuigi sellel korral viibisime Tšehhi põhjaosas, linnas nimega Olomouc. Riigi loodus ja rahvas ( tohutult sõbralikud ja vabad ja lahked ) on tohutult ilus. Eesti naised on väga ilusad. Kui mööda euroopat lõuna poole sõita, siis järgmine riik, kus võib leida ilusaid naisi, on Tšehhi. Olin Eestist eemal 6 päeva ja selle aja jooksul jõudsin selgusele, et koht, kus ma tahan elada ja oma vanaduspõlve veeta, on Eesti. Vaadates teisi riike, tundub Eesti rohi ikka rohelisem ja taevas sinisem ning isegi võõrad inimesed omad. Ennast harida ja karjääri teha on muidugi välismaal tore ja ka maailma näha, kuid kodu on ikka Eestis ja igal eestlasel peaks olema koht, kuhu alati tulla, kui piiri taga kõik nii hästi ja roosiliselt ei kulge. Ma tahan Eestis elada ja oma vanaduspõlve siin veeta. Maamaja, lapselapsed külas, nokitsemine aias, väike tiik metsatukas, kõrval inimene, kes mind armastab, mind toetab ja mõistab. Ma olen eestlane ja ma olen selle üle uhke!

24. Detsember

Kas inimesed võtavad jõule, kui Jeesuse sündi või lihtsalt aega, mil saab perega hubaselt koos istuda praksuva kamina ees ja süüa hapukapsast ja verivorste? Muidugi on suurel kohal ka kinkide saamine ja paanika, kui sõber ütleb, et kavatseb kingi teha või kui teeb, et siis pean ju mina ka midagi kinkima. Minu arvates on see jõulude buum üle pingutatud oma suurte kinkide, suurte ehete ja suure raha kulutamisega. Ja kui keegi tahab kinki kindlasti teha, siis las ta teeb, sest kingituse tegemine on ju täiesti vabatahtlik ja natukene isekas oleks arvata, et saad kingi vastu, kui ise selle kellelegi teed, sest ega teine ei teadnud, et sul tuli mõte talle kink teha. Meie riigis, mis on üks kõige ebausklikumaid on vist jõulud siiski pühad, kus perega koos olla ja lõbusalt ja hubaselt aega veeta. On ka muidugi neid, kes kirikutes käivad ning seostavad jõule Jeesuse sünniga, kuid Eestis tundub see olevat väike protsent inimesi. Minu jaoks on ebaselge, et kus kohast on tulnud jõuluvana ja päkapikud ning kingituste tegemine? Kingitusi hakati vist tegema selle pärast, et kõigil ebausklikutel oleks ka mingi mõte jõuludel ja siis mõeldi jõuluvana välja, kellest on siis saanud maailmas ainsaks jõulude patrooniks nagu Evelin Ilves on hmmmm igal pool. Minul isiklikult on väga hea meel, et ma saan haiglast täpselt pühadeks koju ning saan seda oodatud õhtut nautida, kus on kallid inimesed ja hubane ning rahulik õhkkond.

Hirm ja armastus

Hirm on energia, mis surub kokku, suleb endasse, tõmbab sisse, jookseb, peidab, kogub tagavarasid, teeb kahju.
Armastus on energia, mis laieneb, avaneb, saadab välja, püsib paigal, ilmutab, jagab, parandab.
Hirm mähib meie kehad riietesse, armastus lubab meil seista alasti. Hirm klammerdub kõige külge, mis meil on, armastus annab ära kõik, mis meil on. Hirm hoiab kõvasti kinni, armastus hoiab ja hellitab. Hirm haarab kinni, armastus laseb minna. Hirm tekitab viha, armastus vaigistab. Hirm ründab, armastus lepitab.

Väike juudipoiss

Väike juudipoiss on koolipingis ja kooliaasta saab läbi. Läheb siis poiss tunnistusega koju ja juudipapa küsib kohe vaadata. Poisil kõik hinded viied peale matemaatika. Tee mis tahad, aga poiss matemaatikat läbi ei hammusta. Papa siis otsustab, et paneb poisi kristlikkusse kooli ja vaatab, kas läheb matemaatikaga paremaks. Poiss on esimese veerandi ära käinud ja saab lõpuks koju vaheajale. Papa küsib kohe jälle tunnistust vaadata ja imestab, et poisil peale teiste viite on ka matemaatika viis. Küsib siis pojalt, et kuidas siis järsku nii asjale pihta oled saanud? Poiss vastu: "Tead, kui ma sinna kooli sisse astusin ja nägin seda meest, kes oli plussi peale kinni löödud, sain kohe aru, et selles koolis matemaatikaga nalja ei tehta."