"Blogi peavad ainult üksikud ja sõpradeta inimese"

Jah ma olen nii mõtelnud ja kindlasti ka ütelnud kellelegi, aga praegu ma olengi üksik, mitte küll sõpradeta, aga üksik. Justnimelt sellepärast üksik, et ma olen olnud kuni faking 3. Novembrist kuni faking praeguseni ja olen veel kuni 24. Detsembrini haige ja haiglates nädalaid. See palatis istumine ja üksi olemine päevast päeva on tegelikult kurnav. Eriti minusuguse aktiivse inimese jaoks. See esimene postitus on mind juba aastaid vaevanud ja ma mõtlesin siin umbses, norskavate meestega, ebamugavas Paide haigla palatis, et jubedalt tahaks kirjutada. Pea oli mõtteid täis ja und ei olnud ja kui kirjutama hakkasin oli see üks hea teema, millega alustada, eksole! :) Sõpru mul on ja häid sõpru, selles pole vaja kahelda, aga lihtsalt võtsin endale juurde ühe endale meeldiva tegevuse siin igavas ja üksluises haiglaelus ja selleks on kirjutamine, justnimelt sellest kirjutamine, mida ma ise tahan. Need postitused kipuvad jube pikaks minema ja ma tean, et teil ei ole eriti mugav ja hea neid lugeda, sest tänapäeval võetakse ju kõik kiire elutempo pärast ühe lausega kokku, aga mul on ausalt öelda jumala savi, sest ma ei kirjuta seda tegelikult teile vaid sellepärast, et lihtsalt kirjutada, kuigi ei ole mul selle vastu midagi, kui keegi viitsib neid lugeda, sest ma olen juba olnud nii loll, et olen pannud oma kirjutised üles kohta, kus saavad neid kõik inimesed üle maailma lugeda ja vaadata.