24. Detsember

Kas inimesed võtavad jõule, kui Jeesuse sündi või lihtsalt aega, mil saab perega hubaselt koos istuda praksuva kamina ees ja süüa hapukapsast ja verivorste? Muidugi on suurel kohal ka kinkide saamine ja paanika, kui sõber ütleb, et kavatseb kingi teha või kui teeb, et siis pean ju mina ka midagi kinkima. Minu arvates on see jõulude buum üle pingutatud oma suurte kinkide, suurte ehete ja suure raha kulutamisega. Ja kui keegi tahab kinki kindlasti teha, siis las ta teeb, sest kingituse tegemine on ju täiesti vabatahtlik ja natukene isekas oleks arvata, et saad kingi vastu, kui ise selle kellelegi teed, sest ega teine ei teadnud, et sul tuli mõte talle kink teha. Meie riigis, mis on üks kõige ebausklikumaid on vist jõulud siiski pühad, kus perega koos olla ja lõbusalt ja hubaselt aega veeta. On ka muidugi neid, kes kirikutes käivad ning seostavad jõule Jeesuse sünniga, kuid Eestis tundub see olevat väike protsent inimesi. Minu jaoks on ebaselge, et kus kohast on tulnud jõuluvana ja päkapikud ning kingituste tegemine? Kingitusi hakati vist tegema selle pärast, et kõigil ebausklikutel oleks ka mingi mõte jõuludel ja siis mõeldi jõuluvana välja, kellest on siis saanud maailmas ainsaks jõulude patrooniks nagu Evelin Ilves on hmmmm igal pool. Minul isiklikult on väga hea meel, et ma saan haiglast täpselt pühadeks koju ning saan seda oodatud õhtut nautida, kus on kallid inimesed ja hubane ning rahulik õhkkond.

Hirm ja armastus

Hirm on energia, mis surub kokku, suleb endasse, tõmbab sisse, jookseb, peidab, kogub tagavarasid, teeb kahju.
Armastus on energia, mis laieneb, avaneb, saadab välja, püsib paigal, ilmutab, jagab, parandab.
Hirm mähib meie kehad riietesse, armastus lubab meil seista alasti. Hirm klammerdub kõige külge, mis meil on, armastus annab ära kõik, mis meil on. Hirm hoiab kõvasti kinni, armastus hoiab ja hellitab. Hirm haarab kinni, armastus laseb minna. Hirm tekitab viha, armastus vaigistab. Hirm ründab, armastus lepitab.

Väike juudipoiss

Väike juudipoiss on koolipingis ja kooliaasta saab läbi. Läheb siis poiss tunnistusega koju ja juudipapa küsib kohe vaadata. Poisil kõik hinded viied peale matemaatika. Tee mis tahad, aga poiss matemaatikat läbi ei hammusta. Papa siis otsustab, et paneb poisi kristlikkusse kooli ja vaatab, kas läheb matemaatikaga paremaks. Poiss on esimese veerandi ära käinud ja saab lõpuks koju vaheajale. Papa küsib kohe jälle tunnistust vaadata ja imestab, et poisil peale teiste viite on ka matemaatika viis. Küsib siis pojalt, et kuidas siis järsku nii asjale pihta oled saanud? Poiss vastu: "Tead, kui ma sinna kooli sisse astusin ja nägin seda meest, kes oli plussi peale kinni löödud, sain kohe aru, et selles koolis matemaatikaga nalja ei tehta."

Aus kaup

Selleks ei pea eriti kaugele minema, kui Paide, et leida meie seast kahepalgelisust, valesid, valskust jne. See on hämmastav ja paneb lausa naerma, kui võltsid võivad inimesed olla ja kui erinevad on nad kindlas olukorras. Paide on küll väike, aga juhtub siin nii üht koma teist. Siin väikese linna kesklinnas on rohkem valetamist ja silmakirjalikkust, kui "Moonika" või ükskõik milline teine loodusnähtus suudaks kokku kupatada. Kui kesklinn jätta sihtkohaks on tegelikult kõige ausamad ja siiramad inimesed, kellega päevas kindlasti korra kokku puutute, müüjad. Nende töö on nii lihtne, igav ja loogiline, et seal ei pea kellelegi head nägu tegema, kui kaupa läbi piiksutavad ja summa ütlevad nad ka nii nostalgilise rahuga, et isegi pähe ei tule arvata, et tädi müüja on arvale lisanud veel sinu poolt ostmata 50 sendise turbo nätsu, kui sedagi. Tegelikult tahan ma seda ütelda, et meie ümber on nii palju nägude tegemist, et oleks lihtsalt loll arvata, et kõik inimesed arvavad teglikult sinust nii hästi, kui nad on kunagi ütelnud. Ning tänapäeva ühiskonnas tuleb kindluse mõttes kõigi nende tausta uurida, kes sinuga mingit äri tegema hakkavad. MIKS?! See on naeruväärne, aga ma teeks ise ka seda, sest te ei kujuta ette, kui paljud nii öelda sõbrad söövad teisi sõpru oma äridest välja ja jätavad mehe, kellel on naine, 2 last ja ämmgi kukil sissetulekuta ja sooja toiduta. Kunagi piisas ainult käe andmisest, et äri teha, kuid nüüd on igaks sammuks allkirjastatud leping, mis varsti enam ka kindlasti midagi ei tähenda.

"Blogi peavad ainult üksikud ja sõpradeta inimese"

Jah ma olen nii mõtelnud ja kindlasti ka ütelnud kellelegi, aga praegu ma olengi üksik, mitte küll sõpradeta, aga üksik. Justnimelt sellepärast üksik, et ma olen olnud kuni faking 3. Novembrist kuni faking praeguseni ja olen veel kuni 24. Detsembrini haige ja haiglates nädalaid. See palatis istumine ja üksi olemine päevast päeva on tegelikult kurnav. Eriti minusuguse aktiivse inimese jaoks. See esimene postitus on mind juba aastaid vaevanud ja ma mõtlesin siin umbses, norskavate meestega, ebamugavas Paide haigla palatis, et jubedalt tahaks kirjutada. Pea oli mõtteid täis ja und ei olnud ja kui kirjutama hakkasin oli see üks hea teema, millega alustada, eksole! :) Sõpru mul on ja häid sõpru, selles pole vaja kahelda, aga lihtsalt võtsin endale juurde ühe endale meeldiva tegevuse siin igavas ja üksluises haiglaelus ja selleks on kirjutamine, justnimelt sellest kirjutamine, mida ma ise tahan. Need postitused kipuvad jube pikaks minema ja ma tean, et teil ei ole eriti mugav ja hea neid lugeda, sest tänapäeval võetakse ju kõik kiire elutempo pärast ühe lausega kokku, aga mul on ausalt öelda jumala savi, sest ma ei kirjuta seda tegelikult teile vaid sellepärast, et lihtsalt kirjutada, kuigi ei ole mul selle vastu midagi, kui keegi viitsib neid lugeda, sest ma olen juba olnud nii loll, et olen pannud oma kirjutised üles kohta, kus saavad neid kõik inimesed üle maailma lugeda ja vaadata.

Miks just alati nii on?

Ma lihtsalt alati mõttes naeran, kuid mitte kaugeltki sellepärast, et see naljakas oleks vaid see on irooniline ja arusaamatu. Seda fakti on tõestanud paljud minu tuttavad ja ma olen ka seda ise mitmeid, mitmeid kordi kogenud. Kui nüüd ausalt öelda siis ma lausa kardan natukene suhtesse astuda. See võib naljakas tunduda, aga nii see on. Asi nimelt selles, et alati, kui ma leian endale kaaslase, tüdruku, pruudi või kuidas iganes te soovite oma kaaslasi kutsuda, siis ilmuvad järsku välja neiud, kellele ma äkitselt jubedalt meeldin ja seda muidugi siis, kui kõik teavad, et ma kellegagi koos olen. Ma ausalt ei tea ega saagi vist kunagi teada, kas see on sellepärast, et naistel tekib tohutu tahtmine näidata, et nad on sellest minu pruudist paremad ja ilusamad sellega, et mind ära võluvad ja siis minu nõrkusi ära kasutavad või on see minu süü, et  äkki ma tärkan ja muutun paljude neidude jaoks ligitõmbavaks ( Tänu millele olen ma ka loomulikult endale kaaslase leidnud ) ja pean neid paljude ilusate neidude vetlusi ja flirti kannatama ise teades, et midagi ei tohi juhtuda, kuna sul on keegi. Ja nii on alati! Absoluutselt alati. Ma ei väida, et mulle ei meeldiks kõikide nende ilusate neidudega suhelda ja flirtida, ( mulle meeldib kohutavalt flirtida ) aga lihtsalt natukene vale aeg, sest teades mehi, siis on teada, et kui asi üles kütta, siis on väga raske ei öelda ja ma olen täiesti kindel, et ka naistel on nii. In conclusion tahaksin ütelda, et see on tore, kui sind tahetakse, aga kuradi närvi ajab see, et jube vale aja valisid.